MCP serveri tüübid: STDIO, SSE ja OAuth
Sellel lehel
Uuendatud 2. novembril 2026 – Le Chat on nüüd Vibe. Alates 28. maist 2026 on Le Chat ümber bränditud nimele Vibe (aadressil chat.mistral.ai): üks agent tööks ja kodeerimiseks, kandes üle sinu vestlused, seaded ja tellimused. Vana Le Chati kasutajakogemus on endiselt kättesaadav režiimis Chat; režiimis Work on agentidest saanud oskused (kutsutakse esile sümboliga
@), mälust on saanud teadmiste baas ja põhjalikust otsingust on saanud oskus Deep Research. Plaanid kannavad nüüd nimesid Mistral Free, Pro, Team ja Enterprise. Selles õppetükis kasutame nime Vibe; mõned siin kirjeldatud menüüd võivad olla muutnud nime või asukohta.
Kaks edastusrežiimi, kaks arhitektuuri
MCP server suhtleb oma kliendiga kahel fundamentaalselt erineval viisil, sõltuvalt sellest, kas see töötab samal masinal või kaughostis. See eristus ei ole pelgalt implementatsiooni detail: see määrab, kes saab sinu serverit tarbida, kuidas seda kasutusele võtad ja millisele andmetele see ligi pääseb. Selle valiku varajane tegemine hoiab sind projekti poole pealt ümberkirjutamise vaevast.
STDIO: server, mis elab sinu masinas
STDIO (Standard Input/Output) on kohalik edastusviis. MCP server töötab samal masinal kui klient ja suhtlus kulgeb läbi operatsioonisüsteemi standardvoogude: stdin ja stdout. Mehhanism on otsene: klient käivitab serveriprotsessi, saadab päringuid stdin-i kaudu, loeb vastuseid stdout-ist ja lõpetab protsessi, kui vestlus lõpeb. Ei mingeid porte, URL-e ega sertifikaate.
See edastusviis on loomulik valik alati, kui tööriist peab puudutama kohalikku keskkonda. Server, mis loeb sinu faile, kutsub git, haldab Dockerit või uurib sinu kettral olevat SQLite andmebaasi, on mõttekas ainult STDIO režiimis. See on eelistatud viis ka integraatsioonidele redaktorites nagu VS Code või Cursor ning ilmselge kaaslane arendusfaasis, kus soovid serverit iga kolmekümne sekundi tagant taaskäivitada.
from mcp import StdioServerParameters
server_params = StdioServerParameters(
command="python",
args=["my_mcp_server.py"],
env=None, # Valikulised keskkonnamuutujad
)
Kompromiss on range: server ja klient peavad eksisteerima koos. Sa ei saa ühendada STDIO serverit Mistral Vibe’iga, kuna Vibe töötab Mistrali taristus ja tal puudub võimalus käivitada protsess sinu masinas.
SSE ja Streamable HTTP: kaugserverid
Et liikuda kaugemale kohalikust masinast, kasutab MCP HTTP-d. Järjestikku on kasutusel olnud kaks varianti ja olemasolevat koodi lugedes on kasulik teada, kummaga tegemist on.
SSE (Server-Sent Events) oli protokolli esimene kaugedastusviis. See võimaldas serveril sündmusi kliendile voogedastada, kusjuures klient pidi omakorda tagasisideks saatma eraldiseisvaid POST-päringuid. Selle struktuurne viga: see nõudis kahe poole vahel püsivat ühendust, mis raskendas serverita majutust ja skaleerimist. See on nüüd aegunud – Mistrali SDK pakub endiselt MCPClientSSE olemasolevatele /sse lõpp-punktidele, kuid uusi servereid ei tohiks enam sellele baasile ehitada.
Streamable HTTP on selle asendanud standardse kaugedastusviisina. See eemaldab nõude püsiva ühenduse järele: klient saadab standardsed HTTP-päringud ja server vastab vastavalt vajadusele voogedastuse või ühe plokina. Praktikas avaldab sinu kaugserver lõpp-punkti /mcp, millega klient ühenduse loob.
from mistralai.extra.mcp.streamable_http import (
MCPClientStreamableHTTP,
StreamableHTTPServerParams,
)
# Ühendus kauge MCP serveriga
server_url = "https://my-server.example.com/mcp"
mcp_client = MCPClientStreamableHTTP(
params=StreamableHTTPServerParams(url=server_url, timeout=100)
)
Kolm autentimise taset
Edastusviis ütleb, kus server asub; autentimine ütleb, kellel on lubatud seda kutsuda. Need on sõltumatud küsimused ja protokoll toetab kolme vastust.
Lihtsaim on autentimiseta: igaüks, kes teab URL-i, saab sinu tööriistu kasutada. See valik on kaitstav ainult avalike tööriistade puhul, mis ei sisalda tundlikke andmeid – näiteks ühikute teisendaja, veebikaabits või kalkulaator.
Järgmine tase on token ehk API võti. Sa genereerid kindlate õigustega tokeni ja edastad selle kliendile, kes lisab selle oma päringutesse. GitHub illustreerib seda mudelit hästi: lood isikliku juurdepääsutokeni (Personal Access Token), märkides ainult need ulatused (scopes), mida sinu agent tegelikult vajab, ja mitte midagi enamat.
Kolmas tase on OAuth 2.0, täielik voog nõusoleku ekraaniga. Kasutaja annab sõnaselgelt loa rakendusele tegutseda oma konto nimel ja server saab sellele isikule seotud tokeni. Seda teevad Gmail, Linear või Google Calendar, kui ühendad neid Vibe’is – ja see on ainuõige mudel niipea, kui server haldab mitme kasutaja isikuandmeid.
| Kriterium | STDIO (Kohalik) | SSE / Streamable HTTP (Kauge) | OAuth (Kauge + Autentimine) |
|---|---|---|---|
| Edastusviis | stdin / stdout | HTTP (valikuline voogedastus) | HTTP + OAuth 2.0 voog |
| Asukoht | Sama masin | Kaugserver | Kaugserver |
| Autentimine | Puudub (sama masin) | Puudub või token | Täielik OAuth 2.0 |
| Ühilduvad kliendid | IDE-d, kohalikud SDK-d | Kõik (Vibe, SDK-d, IDE-d) | Kõik (Vibe, SDK-d, IDE-d) |
| Kasutusjuhud | Kohalikud failid, CLI, arendus | Avalikud API-d, kaabitsad | GitHub, Gmail, Linear |
| Püsiv ühendus | Jah (aktiivne protsess) | Ei (Streamable HTTP) | Ei (Streamable HTTP) |
Kuidas praktikas otsustada
Otsus taandub kahele järjestikusele küsimusele. Kas server töötab samal masinal kui klient? Kui jah, vali STDIO. Kui ei, vali Streamable HTTP, koos autentimisega või ilma, sõltuvalt hallatavate andmete tundlikkusest.
Pea silmas kliendipoolset piirangut: Mistral Vibe ja üldiselt majutatud vestlusrobotid tarbivad ainult kaugservereid. IDE nagu VS Code või Cursor aga aktsepteerib mõlemat režiimi – seega mugav harjumus arendada STDIO-s ja lülituda HTTP-le, kui on aeg serverit jagada.
Peamised punktid
- STDIO = kohalik server, sama masin, ideaalne arenduseks
- Streamable HTTP = kaugserver, praegune standard, asendab SSE-d
- Kolm autentimise taset: puudub, token, OAuth 2.0
- Mistral Vibe toetab ainult kaugservereid
- Sinu edastusviisi valik sõltub sinu kasutuselevõtu arhitektuurist